Paraplanerism ehk siis maakeeli tiibvarjusport sai alguse muidugi seal kus, on mäed. Tiiblangevarjudega hakati end mäenõlvadelt õhku jooksma, lendamiseks polnud enam lennukit vajagi. Edasi hakati langevarjusid arendama sellisteks, et need kaua õhus püsiksid. Langevarju ja tiibvarju tunneb kaugelt ära nende kuju poolest (langevari on kandilisem ja väiksem), samuti on lennuomadused hoopis erinevad – langevari langeb kiiresti, samal ajal kui tiibvari võib samades tingimustes õhuvoolude mõjul ülespoolegi liikuda.

Tavaline lennukomplekt koosneb: tiibvari, iste koos varuvarjuga, kiiver (soovituslik) ja variomeeter (näitab tõusmise ja langemise kiirust ning kõrgust) ning raadiojaam (tavaliselt PMR vabakanalid, teiste pilootidega ja maapealse personaliga suhtlemiseks). Lennuõpilased saavad kõike seda klubist laenutada, tõsisemad tegelejad soetavad isiklikud komplektid.

Tiibvarjud on erinevate suuruste ja lennuomadustega, olenevalt sellest mida piloot teha tahab. Baasoskuste omandamine ja enda jaoks sobivas lennustiilis äratundmisele jõudmine võtab aga aega. Ühele hakkavad meeldima tundide pikkused cross-country lennud, teisele aga hoopis kiire alla tuhisemine pisikese speedriding tiivaga... Sellel pole aga siinkohal mõtet peatuda, kui olete vastava tasemeni jõudnud siis juba räägime sellest.

Üldiselt võib öelda, et kui inimene lendab enda kehakaalule sobiva normaalsuuruses tiibvarjuga ja kui puuduvad ka teda ülespoole tõstvad õhuvoolud, on langemise kiiruseks vaid ca 1,5 m/s. Hea termikas aga tõstab keskmiselt 3-5 m/s, sellest tugevam võib juba ohtlikuks muutuda. Seega võib sobivate ilmastikuolude puhul õhus püsida tunde ja tunde. Eestis on taolist lennuilma siiski vähe ja entusiastid jälgivad hoolega meteoprognoose ning vaatavad taevasse, et võimalikke sobilikke hetki mitte mööda lasta.

Eestis toimub tiibvarju õhku vedamine spetsiaalsete autodele kinnitatud vintsidega, millega on reeglina võimalik väga kiirelt tõusta ca 500 meetri kõrgusele, teinekord ka enam. Seejärel vabastatakse end üleval nööri küljest (vintsi operaator kerib selle uuesti sisse) ja piloodi jaoks algab vabalend. (Vt talvise vintsimise videot siit)
Kui on maapinnalt tõusvat soojust või tõstvaid rünkpilvesid, siis saab teinekord edasi tõusta lausa ca 2500 meetri kõrgusele... aga see nõuab juba väga suurt lennukogemust, mis tuleb aastatega.

Teine võimalus Eestis vabalendu kogeda on pankrannikul, seda stiili nimetatakse soaring. Kui vähemalt 5m/s puhuv tuul on rannikuga risti, siis tekib nö tõstev tuulesammas ja selles võib samuti tundide kaupa edasi-tagasi liikuda. Neid sobilikke tuuleolusid on aga vastavates kohtades siiski üsna harva. (Vt videot Türisalu pangalt siit)

Seepärast käimegi meie end sageli mägedes treenimas. Kui vajalik baaskogemus on omandatud, siis tõeliselt saab paraplaani vabalendu nautida ikka seal, kus pole nii tasane maa ja õhus võib püsida väga kaua ning vaated on võrratud. (Vt meie lendamist Itaalias siit)
Rannikulendu käime tihti tegemas ligemal Lätis Jurkalnes, kus väga pikk ja ohutu vastav rannikuala, erinevalt nt meie Türisalu pangast. (Vt videot siit)

Edasijõudnud pilootidele korraldame igal aastal lisaks välisreisidele ka spetsiaalseid treeninguid Paunküla veehoidla kohal, kus imiteeritakse instruktori juhendamisel enim esile kerkivaid ohuolukordi ja kuidas neid lahendada.

Paraplaanidega lendamine ei ole Eestis eraldi õigusaktidega reguleeritud, tuleb aga järgida lennundusseadust, lennureegleid ja teatud õhuruumi piiranguid. Seda õpetatakse algkoolituse käigus. Meie kõigi huvides on mitte rikkuda kolmandate inimeste rahu ja mitte tekitada intsidente õhuruumis.

Tiibvari
Sitemap
© Keelutsoon
Sargvere küla, Paide vald | keelutsoon [ät] keelutsoon.ee | Mob. 55 63 88 00